Viva la Mexico

March 24, 2022

Meie Mehhiko reisist on küll juba jupp aega möödas, aga värskete maailmasündmuste kõrvale tundus reisiblogi kohatu postitada. Saingi aga teie varasemalt saadetud küsimuste põhjal seda veel täiendada, seega lõpuks ta siin on:) Connorite trio Mehhiko seiklused…

Teate ju küll kuidas Eestis peale aastavahetust hing õue vaadates kuhugi soojema maa poole ihalema hakkab? Jõulud, aastavahetus peetud ja juba mitu head kuud talve selja taga….AGA mitu pikka kuud veel ees:D (oeh). Selleks et need vastu pidada otsustasime, et sisemine päikesepatarei vajab natuke laadimist.

Eelmine aasta käisime esimest korda kolmekesi Dubais. Kui seekord nuputama hakkasime kuhu võiks minna, siis valikut tingisid sarnased kriteeriumid, mis tookord. Seega miks just Mehhiko?

Tourist mode- on
  1. COVID-i piirangud

Kuigi covidi piirangud hakkavad vaikselt lõdvenema on siiski praeguses maailmas osad muidu igati ihaldusväärsed sihtriigid lihtsalt kinni. Balile minekut oleme ammu arutanud, aga Balile niisama turistina praegu ei saagi ning äriviisa taotlemine meie plaanidesse ei finantsiliselt ega ajaliselt kuidagi ei mahtunud. Siis käis mõtetest läbi Tai. Seal olime enne Camilla sündi kahekesi rännanud ja meile täiega meeldis. Olin natuke detsembris pileteid piilunud, aga täpselt enne jõule tuli Taimaal nädalase karantiini nõue. Kuigi see oli küllaltki paindlik, siis tundus ikkagi piirav. Eelmisel reisil Dubaisse oli tagasi lennul meil väga pingeline olukord COVID-i piirangute muutustest tingitud olukorrast, seega enam seda väga kogeda ei tahtnud. Mehhiko on praegu väga leebete reeglitega ja seepärast tundus reis sinna väiksema peavaluga. Me lendasime Tallinn-Helsingi, Helsingi-Pariis, Pariis-Cancun ning kuna Mehhiko PCR testi (ega vaktsineerimispassi) ei nõudnud ning Soome ning Prantsusmaa lennujaama transiidil seda samuti vaja polnud, siis saime mõlemat pidi nii lennata, et ühtegi testi vaja polnudki.

Soovitan aga kindlasti kõigi riikide, mida teekonnal läbitakse, reeglid täpselt üle vaadata. Tallinnas välisministeeriumisse helistades ja reegleid pärides öeldi mulle, et Soome minekuks peab isegi transiidi puhul test olema ette näidata. Siis aga helistasin Soome piirivalveametisse ja nemad kinnitasid, et lihtsalt läbi lennul seda vaja pole. Hoidsime jälle veidi närve, aega ja raha kokku.

Ainukesed kohad kus meie vaktineerimispasse vaadati oli Tallinnast lendu alustades ning Mehhikos tagasilennule tulles.

Mehhikos kohapeal rahvarohkemates kohtades inimesed enamasti maske kannavad. Rannas või restoranides muidugi mitte. Üldiselt tundub, et see on pigem näitamiseks, et ollakse vastutustundlikud, kuid keegi otseselt noomimas ei käinud kui kellelgi ees polnud. Lennureisidel peab muidugi terve lennu vältel (va. söömise aeg) mask ees olema.

2. Ilm

Nicki eelistatuimad sihtkohad on kindlasti külmad paigad, kus lumelauatada saaks. Mina aga külmast veel külmemasse minna ei suuda:D Kuna Euroopas liiga sooje kohti talve ajal pole (va. Tenerife, kus mina olen palju käinud ja Nick minna ei soovinud), siis tuligi mujale vaadata. Ilma poolest oli üheks valikuks ka Tansaania, aga see kuidagi lõpuks jäi tagaplaanile.

Mehhikos oli sooja vahemikus 25-30, mis minu meelest on ideaalne. Päeval ei olnud leemendav kuumus, et ei tahtnud väljas ollagi, vaid täpselt selline soe ja paras. Õhtul tuli enamasti jakk või pusa peale panna, aga otseselt jahe polnud. Vihma sadas meie reisi vältel kolmel päeval- ühel 1,5 tundi hommikul, teistel veidi pikemalt.

3. Nicki USA igatsus

Nickil on Eestiga seoses erinevaid suhteid olnud. On olnud teatud perioodid, kus ta Maarjamaast väga elevil olnud. Hetkel see nii kahjuks pole:D Eesti armumise periood on möödas ja peale 4 aastat siin elamist on ta paljusid asju Ameerikaga seotult ikkagi väga, väga igatsema hakanud. See ei ole seotud otseselt ilma või pimedusega, mis kindlasti ka rolli mängivad, kuid Eesti elu on sellega, millega tema varasemalt harjunud oli, ikkagi äärmiselt teistsugune. Kindlasti ei aita kaasa ka see, et ta pole aastaid oma pere ja sõpru näinud, enda meelistegevusel- erinevatel spordiüritustel käinud ega lihtsalt enda jaoks familiaarseid kohti ja tegevusi kogenud. Ühesõnaga viisaprotsess on meil nüüd uuesti käsil. Oeh…

Meie viisa saaga on alates 2017 aasta oktoobrist seni lahenduseta ning mind riiki ei lasta. Isegi turistina mitte. Kõike seda arvesse võttes tundus Mehhiko kõige lähedasem koht USA õhustliku uuesti mekkimiseks.

Kamraadid

Reisiks ettevalmistus

Kuigi meil oli mõte reisile minekust olemas, siis jäime reaalsete tegude osas ikka väga viimasele minutile. Ostsime piletid 3ndal jaanuaril 13nda jaanuari varahommikuks. Lennupileteid väga hea hinnaga kahjuks ei saanud (u 1700 kokku). Paar päeva peale piletite ostu jõudsime muidugi juba ümber mõelda reisi sihtkoha, sest Nickile ühtäkki tundus, et see lapsega ei ole ikkagi mõistlik koht, kuhu minna. Lõpuks otsustasime alles 6 päeva enne, et tavai- lähme.

Võite sellest järeldada, et reisi-eelsed päevad olid pöörase tempoga. Endal oli ju vaja pediküürid, maniküürid läbi käia, coaching kõned ette teha ning graafik ümber mängida, Camillal olid KÕIK eelmise suve riided ja jalanõud vahepeal väikseks jäänud ja paar koostööd vajasid ka plaani paika panekut. Kuigi kõik asjad said kenasti tehtud, siis tempo selle juures polnud kindlasti nauditav.

Üks asi, mis mind kõikide asjade planeerimisel aitab, on lihtsalt listide tegemine. Seega telefoni notesis kogu aeg piilusin- “Nii…mitu kleiti Camillal olemas. Vist piisab. Ai, kas lühkad tellisin?? Jalanõud… nii, mis seis nendega?”:D

Kuna meil kaugemale kui lennule jõudmisele polnud aega mõelda, siis enne reisi algust broneerisime esimeseks nädalaks Tulumis Airbnb, otsustasime peale paari Mehhiko youtube-i reisiblogi vaatamist, et võtame rendiauto ning leppisime kokku, et edasi vaatame jooksvalt. Mõeldud, tehtud, ei mingit ülemõtlemist ja vaagimist.

Kaasa võetud asjade inventuur

Lennureis

Eelmine lennureisi ajal oli Camilla just saamas 6 kuuseks. Ta ei roomanud siis veel ka, seega kogu reisi vältel istus eeskujulikult meie süles või voodis, mida lennukis kasutasime. Praeguses vanuses ei ole ta aga väga püsiv, seega mentaalselt valmistasin ennast juba ette lennukis tunde ringi patseerimiseks. Tegelikult polnud asi üldse hull.

Siinkohal mainin ka, et beebiga reisimise kohta olen varasemalt ühe postituse kirjutanud ning seal olevat infot proovin mitte duplikeerida. See on leitav siit- https://www.mrsconnor.com/first-trip-as-a-trio/

Bassinet seat– mis asi see on ja kuidas seda saab?

Kõige rohkem sain reisi osas küsimusi lennul kasutatava beebivoodi kohta. Esimest korda kasutasime seda Dubaisse lennul ja kuna see oli ülipositiivne kogemus, siis broneerisime seekord ka. Paljud uurisid, et kas see tuleb kohe pileteid ostes valida. Kui sa pileteid ostes saad kohe kindlate lennuki istekohtade valiku, siis soovitaksin küll. Meil on kõik korrad nii olnud, et check-ini tehes oleme kohad vastavalt muutnud. Summa sõltub veidi lennuliinist, aga ühe koha kohta kuskil 25 eurot, seega edasi-tagasi kokku u +100 eurot. Kuna meil oli pikim lend 10 tundi, siis ma ütleks, et see oli 100% seda väärt. Esiteks oli kõvasti rohkem jalaruumi. Teiseks oli tagasi tulles meil öölend, seega suure osa lennust Camilla magas seal voodis. Kolmandaks oli see emotsionaalselt minu jaoks kergendav.

Enamus lennufirmadel on voodi jaoks välja toodud ka lapse kaal ja pikkus, mis sageli on 10-12 kg ja 70-80 cm vahel. Kuigi Camilla on veidi suurem kui need mõõdud, siis keegi otseselt kaaluma, mõõtma ei tulnud ja tegelikult mahtus ta kenasti ära. Napilt, kuid mahtus:D Ma usun, et Camillast suurem laps sinna enam ei mahu ning turvalisus osas vist pole mõistlik ka.

Bassinet seat-id on enamasti ainult suuremates lennukites ja pikematel sõitudel, seega Tallinn-Helsingi ja Helsingi-Pariis ning vastupidised otsad istus ta meie süles. Mulle üllatuseks ta väga palju ringi konnata isegi ei soovinud. Ei tea kas tekkis mõningane pelgus lennukis olevate inimeste osas või oli midagi muud. Veidi ikka tatsasime siin-seal, aga mitte väga palju.

Tagasi lend algas meil just Camilla magamamineku ajal. Kuna õhkutõusu ja söömise jms-ga venis see veidi hilisemaks, siis enne magama jäämist oli tal küll üks korralik jonnihoog. See oli paras katsumus ja läksin temaga vahepeal isegi lennuki tualetti, et nuttu summutada:D Ühisjõududega saime sellest aga üle ja siis suikus ta juba pikemasse unne.

Mida lennukisse kaasa pakkida?

  • Meelelahutus lapsele. Meil oli kaasas üks raamat (“Muna”- lemmik:D), üks kleepsuraamat, mõned kahe-tükilised loomapusled, mõned Nupu loomakaardid, paberit ja paar kriiti, paar lahtikäivat puidust puuvilja ja iPad mõnede allatõmmatud laulude ja multikatega.
  • Vahetusriided. Nii endale kui Camillale võtsin varu komplekti kaasa ja Mila muidugi kohe minnes tõmbas kogu smuuti endale ja mulle peale, seega riided läksid kõik käiku. Alati panen kotti ka tühja kilekoti, millesse saab mustad riided eraldi kokku panna.
  • Hügieenitarbed– Camillale mähkmed, niisked salfakad, kuivad / riidest salfakad. Endale deodorant, hambahari, hambapasta, meigieemaldus salfakad, kreem, käte deso vahend.
  • Snäkid (!) – Ma ütleks, et meie puhul võiks selle kategooria ka meelelahutuse alla panna:D Söömine on meil üks lemmik tegevustest. Ostsin kaasa Mamma pannkooke, Nickile soolaseid kreekereid ja beef jerkyt, erinevaid proteiinibatoone, õuna smuutisid, küpsiseid jms. Sõites olid pigem tervislikumad valikud, tagasi tulles ostsime snäkid lennujaamast ja nagu teada, seal müüaks peamiselt ainult võikusid, komme, šokolaadi jms.
  • Muu– Meil oli kaasas üks õhem, üks paksem tekk. Lisaks lutt, joogipudel, põll, huulepalsam, endale raamat, kõrvaklapid.

Paljud küsisid lapsega lendamise kohta küsimusi ja kokkuvõtlikult ütleksin, et see ei ole midagi enneolematut. Nick sai näiteks isegi mitu filmi läbi vaadatud:) Nagu ükskõik millega- kui enda suhtumine on ok, siis on muu ka ok.

Rendiauto- kas võtta või jätta?

Eelmisel reisil Dubais otsustasime rendikat mitte võtta ning liiklesime igalpool Uberiga. Iseenesest oli see väga mugav ning kuna vahemaad ei olnud nii pikad, siis seal sobis hästi.

Kuna Cancunist Tulumi oli kohe juba 1,5 h sõit, siis selleks oli kolm varianti- buss, takso või rendiauto. Otsustasime lennujaamast koha pealt võtta rendika. Maksime kahe nädala eest u 400 dollarit (lisaks hoidi kaardil 300 dollarit) ning võtsime rendikohast ka turvatooli. Mehhikos seadus seda ei kohusta, aga eeskujuliku eestlasena ilma selleta ju ikka ei sõida?!:D Me rentisime Budget-i autorendi firmast. Nick oli varasemalt vaadanud mõningaseid youtube-i videosid ja sellest õppis, et kui varem broneerida, siis nad võivad kaardil topeltsumma hoida. See sõltub ka veidi pangakaardist mida kasutada, seega tuleb ise üle täpsustada.

Rendika võtmine oli igatahes parim otsus. See tegi kogu logistika üli lihtsaks, kiireks, mugavaks. Ei pidanud kogu päeva kava läbi mõtlema, vaid saigi autosse hüpata kui vaja, ning edasi liikuda. Parkimine on Tulumi rannapiirkonnas küll päris kulukas (200-300 pesot kord, so. u 9-13 eurot), aga samas reisi vloge vaadates tundus, et taksojuhtide tariifid on ka põhimõtteliselt näo järgi seatud, seega palju ringi tuuseldades võib ikkagi kulukaks minna.

Rendikat võttes tuleb muidugi valmis olla uues riigis, uutes oludes sõitmiseks. Mina ise seda teha ei oleks kindlasti tahtnud, aga kuna Nick on maailma enesekindlaim sõitja, siis meil probleeme õnneks polnud:)

Mehhiko- kuhu minna, mida teha?

Esimeseks peatuspunktiks valisime Tulumi.

Mul olid Tulumi osas küll päris tugevad eelarvamused, aga mõtlesime, et ilusad rannad ja hea toit seal igatahes on, seega kaotada pole midagi. Sotsiaalmeediast oli Tulumi kohta jäänud mulje, et see on täiega pidutsemise ja eputamise koht ja mõtlesin, et huvitav kas väikse lapsega oleme seal kui võõrkehad. Tuli välja, et eks ta suht selline “show off” koht tõesti ole ning peo paneku paiku seal tõesti rohkelt leiab. Rannabaarides olime sageli ainukesed lapsega ning ranna juures olevates toidukohtades sageli lastetooli polnud. Võrreldes näiteks Dubaiga, mis on eriti lapsesõbralik sihtkoht minumeelest, Tulum seda otseselt polnud. Samas saab lapsega hakkama ju igal pool ning tegelikult on Tulumil nii palju rohkem pakkuda kui eelpool mainitu. Mõned meie lemmiktegevused Tulumi piirkonnas:

  1. Rand

Tulumi rannajoon on võrrratu. Vesi on türkiisinine ja liiv hele. Lugesime varasemalt, et on teatud perioodid, kus rand võib väga adrune olla, aga meil läks õnneks ning mererohuga silmitsi seisma ei pidanud. Tulumis on rannas käiguks põhimõtteliselt kaks varianti- avalik rand või rannabaarid.

Avalik rand on tasuta ning sinna on paar kindlat sisenemiskohta. Me sõitsime piki ranna äärt ning kiikasime avalikku randa sisse. Rand oli väga ilus, aga tol hetkel hästi üle rahvastatud ning selliseid mõnusaid lebotamistoole ka väga ei näinud, seega seadsime oma sammud edasi. Tegelikult käisimegi lõpuks iga kord kui randa suundusime mõnes hotelli rannabaaris. Kuigi need on kõik tasulised ning vastavalt hotellile maksavad u 50-100 dollarit inimese kohta, siis võttes arvesse privaatsust ja mugavust, oli see meie meelest seda väärt.

Rannajoon jaotatakse “North beach” ja “South beach” ja vähemalt meile tundus, et mida enam lõuna poole minna, seda mõnusamaks rand läks. Playa Paraiso (Paradise Beach) on rannajoone keskel ning väga kaunis ala.

Mõned populaarsemad rannabaarid on Ziggy´s Beach club, kus käisime Nicki sünnipäeval ning atmosfäär oli väga mõnus. Mõnusad on samuti La Zebra, Mia restaurant and beach club ja Om Tulum. Piki teed, mis ranna äärde viib, on ka lugematu arv väikeseid, armsaid poekesi ja lounge, kus me ringi piilusime.

Rannas niisama tšillimine (loe: Camillal vahetustega järgi jooksmine), mängimine, söömine oligi meil Tulumis lemmiktegevus:)

2. Kesklinn

Rannast u. 10 minuti kaugusel on Tulumi kesklinn. Seal on pikk tänav, mis on täis erinevaid restorane, baare jms. Õhtuti on tänavatel näha erinevaid esinejad, mis panevad tänavapildi “elama”.

Toon välja paar parimat toiduelamust, mis meil kesklinnas olid. Ükski neist pole fine-dining ning pigem rahakoti-sõbralikus hinnaklassis:

  • Burrito Amore– väga mõnus brunchi või õhtusöögi koht, kus burritosid süüa. Me istusime seal väljas ning atmosfäär oli nii chill ja hea.
  • Taqueria Honorio– ülihead, autentsed Mehhiko tacod. Alustasime 6 tellimisega ning lõpuks sõime 21 ära ning katsetasime suht kogu menüü läbi:D
  • Bonita Tulum– Burgerikoht, mis vahelduseks tacodele oli värskendav ja teistsugune. Seal oli ka õhtul live muusika, mis andis särtsu juurde.
  • Botanica Garden Cafe– taimedega täidetud ja visuaalselt väga kena, värviline brunchi koht, kus oli palju värskeid ja maitsvaid toite.
  • Jäätise kohtadest on parim Aldo´s, mis on nii ranna ääres kui kesklinnas ning kust suht igapäevaselt jätsi ostsime.

Rannas sõime vastavas rannabaaris, kus tol päeval olime ning kuna Tulumis ööbisime Airbnb-s, siis mõned õhtud tšillisime ja nosisime ka kodus. Mehhiko firmaroogasid- tacosid ja guacamolet hävitasime kogu reisi jooksul tõesti enneolematutes kogustes. Tallinnas mõned Mehhiko restoranid küll on, aga no selliseid eineid nagu seal kohapeal, nad kindlasti ei paku.

3. Templid

Tulumi arheoloogiline piirkond

Tulum pakub lisaks rannale ka ajaloohuvilistele vaatamisväärsusi. Põhja ranna üleval osas asub Tulumi arheoloogiline piirkond, kus näeb mitmeid templeid. Arheoloogiline tsoon asub kalju otsas, seega lisaks hästi säilinud varemetele avaneb piirkonnast ka imekena vaade. Sissepääsu järjekord võib seal päris pikk olla, seega kui oodata ei soovi, saab internetist ka piletid ette osta. Meie juhendatud tuuriga ei käinud, vaid kondasime ise ringi ja lugesime üles pandud siltidelt veidi ajaloolist infot juurde. Kuna antud templid asuvad Tulumis sees, siis on see ideaalne paaritunniseks kuni poolepäevaseks tegevuseks ette võtta.

Chichen Itza

Me ei ole Nickiga kunagi suured muuseumite, varemete fännid olnud ning kui Nickile mainisin, et sõidaksime 2,5 tunni kaugusele, siis talle alguses selle väikse reisi ette võtmine üldse hea ideena ei tundunud. Rõhutasin talle siis, et tegemist ju ühe maailmaimega ja kõik Mehhiko blogid, mis lugesin, soovitavad minna.

Õnneks oligi ühel päeval nii, et terve hommikupooliku sadas vihma ning olime rahulikult tubased. Kui kell juba lõunast edasi hakkas liikuma pakkusin välja, et hakkame vihmaga sõitma ja äkki jääb sellel ajal järgi. Nii tegimegi:)

Chichen Itzasse lastakse sisse kuni kella 16ni ning sõitma hakates näitas, et jõuame napilt enne nelja kohale. Hoidsin pöialt, et meil nina ees väravat kinni ei pandaks ja sõit raisku ei läheks. Õnneks selgus poole reisi peal, et kuna sõitsime sisemaa poole, siis asus Chichen Itza järgmises ajatsoonis ning saime tund aega võitu:) Hurraaa!

Sõit sinna on samuti päris huvitav. Tee peal näeb igasugu väikseid poekesi ja toidukohti jms. Samuti veidi rohkem Mehhiko “päris” elu. Tee peal täiesti lampi oli näiteks politsei reid, kus kõik autod peatuma pidid ja läbi vaadati, mis ausalt öeldes tekitas veits kõhedust. Meil muidugi midagi peidus polnud, seega saime kenasti tulema:D

Vaadates Chichen Itza pilte ja lugedes arvustusi uskusin, et saab äge vaatepilt olema, aga ausalt öeldes oli veel võimsam kui arvasin. Kuna Nickil mingeid ootusi polnud ja ta üldse ei teadnud mis asi meid ees ootab, siis ta vaatas täitsa silmad punnis. Camillake oli muidugi ka õnnelik, et sai suurel muruplatsil joosta:D

Igatahes- Chichen Itza on kindlasti väärt Tulumist sõitu ja päevast trippi. Koha peal on võimas tempel, cenote, suveniiri kohakesed, saab keha kinnitada ja palju Mehhiko kultuuri kohta õppida. Olime just paar päeva enne seda Airbnb-s filmi “Apocalypto” vaadanud, mis on Mehhiko maiade impeeriumi, elu, olu, ohverduste ja muu kohta. Peale seda kuulda ja näha kuidas see päriselt nii oligi kõik, oli väga võimas.

4. Cenoted

Mehhiko, eriti Tulumi piirkond, on tuntud oma looduslike basseinide poolest, mis on moodustunud peale lubjakivikoobaste kaarte lagunemist. Cenotesid on erinevaid- maapealseid, sügavaid auke, koopaaluseid. Kuna meie olime Camillaga, siis nendesse, kuhu vaid sisse hüpata saab, me ei läinud.

Meil oli alguses plaanis rohkem cenotesid külastada, aga kuidagi said päevad täidetud ja käisime tegelikult lõpus vaid ühes (+ ühte nägime Chitchen Itzas).

Me külastasime Tulumi kesklinnast vaid 5 minuti kaugusel olevat Gran Cenotet. Lugesin igasugu arvustustest, et mõistlik on minna kas kohe hommikul või pigem päeva lõpus, sest muidu võivad kohapeal olla suured rahvamassid ning cenote avastamine komplitseeritum. Sättisimegi siis end ühel hommikul kohe avamise hetkeks Gran Cenote sissepääsu juurde. Kuna too päev kui me otsustasime minna, oli pilvine ja näitas ka mingi hetk sadu, siis inimesi oli väga vähe. Olime reaalselt esimesed, kes vette said:)

Gran Cenote

Saime veidi ujuda ja ringi uudistada, aga siis hakkaski peagi sadama. Ootasime natukeaega, aga tundus, et see ei ole niipea järgi jääv sadu, seega otsustasime mitte lõppu oodata ja suundusime linna. Gran Cenote on aga väga, väga kena. Seal on kaks cenotet ning ka suur muruplats, kus oleks perega olnud väga mõnus päikselisel päeval aega veeta. Ühes cenotes oli ka eraldi ala, kus palju kilpkonnasid nägi.

Üks oluline asi- cenotede sissepääsuks võtke kindlasti sularaha kaasa! Inimesed, kes meie taga olid, suundusid tagasi linna, sest olid arvestanud, et saavad kaardiga maksta. Cenotede hinnad varieeruvad paarist dollarist paarikümneni. Gran Cenote oli 25 dollarit inimese kohta.

Mõned cenoted, mis veel külastuse väärilised peaksid olema- Cenote Dos Ojos, Cenote Calavera (hüppamiseks), Cenote Azul, Sac Actun.

Kokkuvõttes on Tulumis minu meelest päris erinevatele maitsetele tegevusi ja meile meeldis seal väga. Ainuke negatiivne aspekt oli see, et Tulum on hinnaklassi poolest küllaltki krõbe. Lapsega olles proovisime teha valikuid, mis mugavama eluolu tagaks ning need väiksed otsused kuhjuvad seal rahaliselt päris korralikult.

Ööbimine

Meie otsustasime Tulumi nädalaks võtta Airbnb. Tulumis rannajoonel olevate hotellide hinnad on lihtsalt päääääris kallid ja kesklinnas olek nii palju ei kõnetanud. Leidsime Airbnb (Sundara Tulum), mis asus ranna ja kesklinna vahelises piirkonnas, seega asukoha mõttes oli ühele ja teisele poole minna väga mugav. Mõned õhtud / hommikud ei viitsinud me välja sööma minna, seega siis einestasime kodus. Ajavahega harjumise tõttu ärkas Camilla esimestel päevadel kell 5 üles, sõi, mängisime niisama ja läks tagasi magama. Seda arvesse võttes oli hea, et enda köök oli olemas. Käisime ka paar korda poes, sest kuna me kõik väga suure söömaga oleme, siis pidid snäkid olema kogu aeg käe ulatuses 🙂

Connorid ja rohked snäkid käivad alati koos

Ajavahega harjumise kohta sain päris palju küsimusi. Ma ütleks, et minnes polnud see väga hull. Camilla läks ööunne samal ajal kui Eestis (19-20) ja esimesed 5 päeva ärkas lihtsalt varem. Mulle aga sobis see, et ärkasin temaga üles, veetsime veidi aega ja kui ta uuesti magama läks sain mina veidi enda aega- teha trenni, vastata kirju vms. Kui nad Nickiga koos ärkasid oli ikkagi veel päev varajane. Tagasi tulles võttis meil kõigil ajavahega uuesti harjumine aga pea nädala. Õhtuti ei tulnud kellelgi und, passisime pikalt üleval ja hommikul oli uni palju magusam. Aga ega sellega minu meelest muud teha ei saagi kui veidi aega anda ja proovida ennast ära väsitada, et päeva-öö rütmi tagasi saada.

Tulumi Airbnb

Nii.. aga tagasi Tulumi ööbimise juurde. Selles Airbnb-s oli katusel päevitusala ja bassein ning jõusaal ning korteris ka eraldi bassein. Kuna aga see basseini osa väga päikest ei saanud, siis oli ta jahe ning Nick kasutas seda enda üles äratamiseks. Meie Camillaga sulistasime katusel olevas basseinis:) Kuna Tulumis peatusime kõige pikemalt, siis oli mugav, et kohapeal oli pesumasin ja kuivati, seega enne järgmisesse kohta minekut saime pesu pesta. Muidu jäime Airbnb-ga rahule, olid lihtsalt mõned päevad, kus mitu tundi oli vesi ära. Kuna Tulumis käib väga aktiivne ehitus igalpool, siis see pidi küllaltki normaalne olema, et vesi keeratakse vahelduva eduga kinni, et teatud töid teha. Kuigi see polnud pikalt, siis veidi ebamugav ikka. Teistes linnades hotellides meil seda muret polnud.

Käru vajaduse kohta uuriti ka palju. Mina meie kogemuse põhjal kindlasti sooviks võtta. Jah, Camilla kõnnib ise väga hästi, aga pikemaid vahemaasid ikkagi vankriga on palju mugavam läbida. Enamasti kandsime kaasas ka kotti, rätikuid, snäkke, vahetusriideid jms, seega neid oli käru all väga mugav hoiustada ja mitte kõike seljas tassida.

Cozumel

Nagu sissejuhatuses ka mainisin, siis meil Mehhikosse lennates polnud plaan kindlalt paigas, et mida millal teeme. Broneerisime ainult Tulumi nädala ja eelviimasel päeval seal hakkasime mõtleme, et nonii- mis siis edasi. Kaalusime pikemalt Cancunis olekut, Playa Del Carmenit ja Cozumeli. Nick leidis Cozumelil hotelli, mis talle meeldis ja oligi otsustatud.

Praamisõit Cozumelile

Sõitsime Tulumist Playa del Carmenile ja läksime sealt praami peale, mis 1,5 h Cozumelile sõitis. Seekord otsustasime olla hotellis (The Westin Cozumel) ja jäime valikuga väga rahule. Hotelli rand oli armas ja privaatne, hommikusöök mega, basseini ala mõnus ja vaade ilus. Nick sai hotelli lobbys teiste ameeriklastega ka Ameerika jalgpalli, mida ta väga igatsenud oli, vaadata. Kõik õnnelikud:)

Ühe päeva mõnulesime niisama hotellis. Teisel päeval sadas päeva esimeses pooles päris korralikult, seega hüppasime autosse ja otsustasime saarele tiiru peale teha. Saare lõunatipus on üks suur park (Punta Sur Eco Beach Park), aga sinna jõudes polnud meil piisavalt sularaha kaasas, seega ei saanudki minna. Sularaha olemasolu on Mehhikos üldse väga oluline, sest tihti ei saa kaardiga maksta, automaate on vähe ja vahel on needki sularahast tühjad. Kui sadu vahepeal lakkas, hüppasime rannaäärsetesse baaridesse. Järgmisel päeval läksime nendesse ka päikselise ilmaga tagasi ja seal oli megamõnus aega veeta. Saare läänerannikul on kesklinn ja hotellid, aga idarannik on suhteliselt asustamata ja näeb rohkem puutumata randu ja loodust.

Sõime mitmes erinevad kohas, paar tükki, mis tooks välja:

  • Jolly. Ülihea hommiku / brunchi kohta. Kui muidu sõime hommikust hotellis, siis ühel päeval käisime Jollys ja see oli imeline.
  • Kondesa restoran. Restorani atmosfäär on väga mõnus ja toit oli suurepärane.

Cozumelil jalutasime ka kesklinnas, kuid meie lemmik päev oli kindlasti see, kui sõitsime ida-kaldale ja uudistasime sealselt eraldatud randu ja baare. Üldiselt jättis Tulum meile parema mulje kui Cozumel. Cozumel saarena ei ole väga suur, seega seal nädal oleks kindlasti liiga palju olnud veeta. Seal oli ka palju ameerika turiste ja veidi oli saarel selline “spring break” õhustik. Kuna meil hotell oli aga väga mõnus, siis saimegi seal enamus aega veeta.

Cancun

Meie lend tagasi Eestisse oli Cancunist, seega otsustasime viimased päevad seal veeta. Airbnb-d on vahepeal mõnusad, aga Cozumelil olek tuletas meelde, et head hotellid on ka ikka päris mõnsad. Kui mulle meeldib pigem ringi uudistada, siis Nick on täielik hotelli- snoob. Tema ideaalpuhkus oleks see kui me kordagi hotellist ei lahkukski:D Igatahes… sõitsime praamiga taas Playa del Carmenile ja sealt autoga Cancuni. Tagasisõidul oli meil ka üks ärev olukord. Nimel oli ärasõidu hommikul auto pult streikima hakanud. Tõenäoliselt oli selle patarei tühjenemas ning ei andnud ühendust uste avamiseks. Kuidagi saime aga käima ja jõudsime praamile.

Playa del Carmenil randudes liikusime meie Camillaga teiste jalakäiatega koos maha ning Nick läks alla autosse. Olime sadamas ning ootame ja ootame. Vaatame kuidas üks haavad kõik autod praamilt maha sõidavad. Nicki aga ei tule ega tule. Selleks hetkeks oli ta autos olnud vast umbes 45 minutit ning hakkasin juba vaikselt muretsema.

Nägime eemalt, et kogu praam oli autodest tühi ning lõpuks jalutas Nick laevalt maha. Mida me aga ei näinud oli meie auto.

Tuli välja, et pult oli otsad andnud ning ta ei saanud seepärast autot tööle. Olime sadamas ning teadsime, et praam hakkab varsti tagasi sõitma, seega minu hirm oli see, et auto koos kõigi meie asjadega sõidab nüüd tagasi Cozumelile ja me oleme tühjade kätega Playa del Carmenil. Keegi sadamas inglise keelt väga hästi ei rääkinud ja nii me proovisime käte, jalgadega seletada mis olukord on. Mõne aja pärast lasti Nick ikkagi tagasi laevale ning leiti üks mehhaanik. Hoidsime Milaga kaldal pöidlaid ja u 20 minuti pärast nägime lõpuks Nicki autoga praamilt maha sõitmas. Juhuuuu. Saime ta ikka enne tagasisõitu kätte:D

Olime ülitänulikud ja hakkasime Cancuni poole sõitma. Cancuni sissesõit meenutas mulle väga Floridat. Igalpool palmid, palju suuri silte ja reklaame. Nick leidis Hiltoni (Canopy by Hilton), seega otsustasime seal ööbida. See hotell polnud küll otse Cancuni rannajoonel, aga ilus vaade oli siiski.

Cancunis oli meil ainult kaks ja pool päeva seega liiga palju seal ringi ei sõitnud, vaid olime basseini ääres ja jalutasime ranna kandis.

Mina olin varasemalt ühe korra Cancunis käinud ja mäletan kõige rohkem tollest reisist Coco Bongo klubis käiku. See on ülisuur ööklubi, kus toimuvad väga vinged showd. Kui Cancuni minna ilma lasteta, siis kindlasti koht, mida kogeda:)

Hotelli juures oli meil ala kus olid poed, toidukohad, meelelahutus jms, seega jalutasime, vaatasime seal ringi. Cancun oli nendest linnadest, kus me käisime, kõige kommentslikum ja kallim, kuid ilus ja mõnus igatahes.

Peale kahte nädalat Mehhiko päikese all oligi aeg tagasi lennule minna. Puhkuselt on minu meelest alati natuke raske naasta, sest uus rütm on sisse kujunenud ja vana graafik vaja uuesti paika saada. Samas on puhkus ja uute kohtade avastamine perega meie silmis kõige olulisem investeering. Need on mälestused ja momendid, mida mitte keegi ära võtta ei saa.

Tagasilend läks meil viperusteta ning kuna tegu oli öise lennuga, siis ka küllaltki ruttu.

Nagu näha polnud Camilla Eestisse tagasi lennust väga elevil

Kuigi Mehhiko turvalisuse ja lapsega sobivuse osas kahtlesime alguses päris palju, siis tagasi vaadates ma ei ütleks, et kuskil ebaturvaliselt tundsime. Mingeid meeletult suuri üllatusi või äperdusi meil polnud, va. see, et ühel päeval kaotasime Nicki rahakoti koos sularaha ja kõikide ta kaartidega ära ja kammisime pool randa läbi:D Aga õnneks leidsime peale paari tundi närveldamist lõpuks üles. Eks reisil ikka mingeid väikeseid viperusi siin-seal ette tuleb.

Loodan, et see postitus aitab kedagi kellel lapsega reis ees või kellel Mehhiko mõtetel mõlkunud. Praegu tundub, et kevad on ka vaikselt Eestimaa pinnale jõudmas, seega vast saab D-vitamiini ka siin koguma hakata. Päikselist kevadet kõigile:)

Tervitustega,

Liisa ja co.

0
0

Leave a Reply

Your email address will not be published.